Head emakeelepäeva!
Tulin naljakale mõttele panna siia üles oma aastatagune kõne Saue Gümnaasiumi kõnevõistlusel (mille ma võitsin - peab ju saba kergitama). Kraamides oma vana kõvaketast, leidsin järsku wordidokumendi pealkirjaga "kas eesti keel vajab kaitset" - hohhoo! Oli veidi teine aeg, üsnagi teine mõttemaailm ja arusaam keelest - tol päeval oli surnud Lennart Meri, üks minu suuri eeskujusid, kellest kõnede kirjutamisel tugevalt malli võtan. Kirjutatu kehtib üldises plaanis ka täna. Arvestage, et olin toona aastakese noorem - head lugemist.
Saksa filosoof Martin Heidegger on kirjutanud, et keel on olemise koda. Seega kui puudub oma keel, ollakse maailmas kodutud rändajad, selge identiteedita üksiklased. Eestlastel on oma keel – keel, mis on mõningaste muutustega vastu pidanud saksa, poola, rootsi, ja vene okupatsioonid – 650 aastat oldi pidevalt kellegi ikke all, kuid maarahvas säilitas oma keele ja seeläbi oma identiteedi.
Eestlane olla on uhke ja hää – nõnda lauldi kaheksakümnendate lõpus ning sealt sai alguse meie uus vabadus. Nüüd oleme taas omal maal ja räägime täie õigusega oma keelt, mis elas edukalt üle ka nii-öelda „kultuuritoojate“ ilmumise ja sellega kaasnenud veel ühe venestuse peale eelmist vabadust. Nüüd peaks seega ideeliselt kõik korras olema, kuid kas on? Kui enne oli selge, kes on vaenlane ja kelle ning mille vastu me kaitset hoiame, siis käesoleval hetkel on olukord sisuliselt hullem – otsene oht puudub – me peame oma keelt hakkama kaitsma iseenda eest. Kui 19. sajandi algul hävitasid vennastekogudused hinnanguliselt pool regilaulukultuuri, siis täna on meil internet, reklaam, meedia.
Keelata vaba meedia, tsenseerida internet? Midagi taolist ei viiks meid vajaliku tulemuseni. Muutus algab iseendast – meie ise peame hoidma keelekultuuri kõrgel, hoiduma välismõjutustest – kaitsma oma keelt.
Kuidas kaitsta keelt? Nagu eespool öeldud, ei aita siinkohal jõumeetodid – muutus peab tulenema vaimsusest. Võtkem näiteks venelased, armeenlased, tatarlased ja teised immigrandid – viisakalt öelduna „muukeelne elanikkond”. On vastu võetud seadus, mille kohaselt peab põhikooli lõpus olema omandatud elementaarne keeleoskus ja gümnaasiumi lõpus piisav vilumus, et jätkata kõrgkoolis õpinguid juba eestikeelses õpikeskkonnas. Kahtlemata on palju tugeva kodanikutundega muulasi, kuid valdav enamus ei tunne huvi neile võõra kultuuri ja keele vastu – seda enam, et vene keelega saab Eestis pea igal pool hakkama. Taaskord ei tee siin imet keeleinspektsiooni trahvid, vaid peab mängu tulema kodanikukultuur, mille edendamine noorte hulgas on valdavalt vanemate ja koolijuhtide käes – kui mõlemad on passiivsed, siis need noored jäävad sama passiivseteks ning neil on üsna vähe lootust edukalt integreeruda ühiskonda. Jätta muukeelne haridus tähelepanuta on selgelt auk meie emakeele kaitses.
Teiseks suureks probleemiks on meedia, reklaam ja internet – mitte ainuüksi seal lokkav anglitsism, vaid ka … kuidas öeldagi… risustatud emakeele kasutamine. Tulevik luuakse tänaste noorte poolt ning praegune noorsugu kasutab enamasti nii suhtluseks kui maailmaga kursis olemiseks internetti. Kuna internet on igati vaba kommunikatsioonivorm, jääb sealne „puhtus“ vaid haldajate südametunnistusele. Vaevalt annaks lahendust Hiina eeskuju – nimelt hoida internetti riikliku tsensuuri all.
Reklaami kaudu kinnitab anglitsism oma kanda kõige edukamalt – kui vaadata tänavapilti, siis on pea pooled reklaamid inglisekeelsed, enamik kaubandusest tulnud sõnavara on inglisekeelne. Siinkohal toimub kultuuriline invasioon, mis areneb seaduse kaitse all jõudsalt – piisab vaid mõni võõrkeelne sõna, fraas, lause kaubamärgina arvele võtta ja kohe on lubatud seda takistamatult levitada.
Nagu võib peamistest probleemidest välja lugeda, jääb eesti keele kaitsmine südametunnistuse ja kodanikukohusetunde kanda – riik ei saa sundida kedagi meie emakeelt armastama või hoidma, see soov peab tulema iseendast. Vabadus, mis on nii mitmel korral kätte võidetud, ei tohi taanduda võõra kultuuri... või siis antikultuuri ees. Arvan, et meie, kui rahvas, kes on palju näinud ja tunda saanud, ei kao ajalooareenilt veel ning samuti ei kao meie keel.
_____________________
ps.
Lugesin täna Delfit - Mahvalda kirjutas sinna täitsa
vahva kirjatüki eesti keelest ja selle reglementeerimisest. Mulle täitsa meeldis - tuletagu see kirjakeelepuristidele meelde, et keel on vaba ja mänguliselt kasutatav asi :)
